Sonaterere

Sul õigus on, et öös on asju -
on armastus ja valge õnn,
kuid on ka raev ja eluraskus,
tundetulva kibe lõõm.

Sa naersid: "Võiks mu pista põue.",
ning mõttes sala kirusin
ma oma uhkust - elutarka
ning enda narri kannatust.

Sa tea - ma vargsi kuulan kõnet
ja näen su liigutusi pealt
ning iseenda haprail õlul,

tuhat täht seal silme ees,
ma lõpuks ikka koju kandsin
nii sada kilo kallist meest.

Asjad lihtsalt tulevad

Niisiis - et oma elunatukest mitte kartulikotis mööda saata, tuleb natuke mõtlemist ümber seadistada ning asetada oma eluke hoopis kristallkandikule, et kõik võiksid sest osa saada.

Täna on kena vihmane laupäev, see on hea, sest mulle meeldivad vihmased ilmad - kuidagi rahulik on. Ei pea elu eest jooksma ja rõõmust hõiskama, et: "Oi kui ilus ilm ja et kahju seda niisama toas maha konutada." Vihmaste ilmadega võid rahulikult toas istuda, kartmata et midagi kaunist jääb nägemata (:), või tänaval jalutada ja ennast niisama hästi tunda. Need on vist ainsad päevad, kui ei tunne, et oled suurel näitelaval ja pead elu eest pingutama.

Miskipärast tundub mulle, et kõiksugused pingutused on mingis mõttes võltsid. Asjad kas kulgevad või ei kulge, pingutusest saab vaid hetkelise rahulolu, et näed: olen midagi ära teinud, aga kokkuvõttes on see näiline. Tegelikud asjad sünnivad iseenesest, sest teisiti lihtsalt ei saa.