Igaks juhuks

Iga juhus on tingiv
mõttelootuste salapära,
habras sõprus, meelerõõm,
kestma jääv sekvents
nagu ilmaring oma kordumises
tahtmiste ja tahtmata jätmiste
kulliküünte vahel....

Otsitakse Toonikat !

Kõnnin ikka maailmas
ja kogun lugusid,
avatud silmil magamata öil,
päikeseta päevil,
naerulsui, tantsides ja lauldes,
töötades ja puhates,
naerdes ja ohates,
tuulispäi ja lahates...
...sest saab üks lõpmatu laul,
kirjum kui vana kaltsuvaip,
möödunud mälestuste jada,
lõimeks kuivanud pisarad
ja lõpuks lahenduseta kadents...

Mõtteis armuline rõõmujoov,
ma ootasin sind sellel sompus päeval,
peod eluarmastusest tiined,
hinges suurim lootusjõud.

Sind uni valland, nii kuulsin,
rõõmukihk su aja võitis,
kuid nägu muretut ent ikka näha lootsin,
nii jalutades tund kärmelt tõttis.

Nii ootasin ma aastat kuus,
ei aimanud, et kohustunne sind mu teele tõukas -
nii ühe kaotsilaäinud päeva
ma tuhatkordselt kaotsin veel.

;):):D.....

On naerul miljon õnnenägu

ja õiget tõde polegi,

sest kurbus on ta pärisjagu-

nii varjut-rüütet olegi.



Vaid fööniksil on elunaer,

vast see küll ravida võib hingi -

too kired minema kõik uhaks,

kui laginaga põleb tuhaks.

Halekate Kihnu koorilaager 2007 a suvel

Ajapikku meenub ehk alguski, aga....

.....Teise päeva hommik algas….loomulikult lauluga. Et öö oli möödunud rahulikult ja kompikatsioonideta, olid kõik õnnelikud ja rõõmsad uue päeva üle. Nõud pestud ja kõik juuksekarvad ning muu tarvilik üle loetud, võis kooriproov alata. Ahjaa – prooviruum moodustas vägeva kõlakoja ning et eelmisel õhtul lõkke ääres lauldud laulud veel kõrvus kumisesid, tekkis Lauril vastupandamatu soov merehiid üles äratada. Kõigile teadaoleva laulu järgi oli Miki just sellega hakkama saanud – niisiis võtsime ka meie hääled üles ning proovisime. Undamine ja sisisemine oli kaugele kosta, aga ilmselt kostus Saaremaa poolt suuremat mürtsu või oli tal merel trallitavatest maismaarottidest kõrini, igatahes meie manamise peale ta nähavale ei ilmunud. Lauri ilmselt lootust ei kaotanud ja püüdis ikka jõudumööda hirmsaid nägusid esile manada, aga võib – olla püüdis just meid lohutada ning ise merehiidu teha, et me nii kurvad poleks. See entusiasm hakkas natuke ikka külge ka, nii et koori ridadest paistis nii mõnigi elavam näolapp.

Proovi vaheajal tegelesime paranähtuste uurimisega, uurimismaterjali – lendava taldriku, oli Liisa kodust kaasa toonud. Nii me siis seal uurisime. Millegipärast oli sel päeval jõutung vallavalitsuse akende poole ning selle tungi ajel taldrik sinna kippus. Nagu ma kuulnud olen, on lendavatel taldrikutel akendega üldse eriline suhe, paljud lood pajatavad sellest, ja eks aknad ole ilusamad ka, ustega võrreldes, ma mõtlen. Igatahes oli meie objektil sama nõrkus, kuni ta kogemata valearvestuse tõttu vastu seina tükkideks lendas.

Aga ega meil olnud aega pikalt kurvastada, sest lõuna söödud, asusime ruttu teele, et saart põhjalikumalt kaeda; teatavasti tuleb uus koht alati põhjalikult üle vaadata, selles veendusime ka seekord, aga sellest hiljem. Jalgrattalaenutus töötas kiiresti ja mõjusalt ning ruttu olid kõigil kaherattalised vokid talla all ning sõit läks majaka poole. Vat siinkohal peab tõesti ütlema, et inimene jääb lapseks, ikka sädelevad ja vilkuvad asjad meeldivad ja kui veel häält ka teeb.... No häälega polnud seekord probleemi, selle oli igaüks ise kurgupõhjas vargsi kaasa võtnud.

Kihnus on põhiliselt kruusateed ja rannad on seal enamasti kivised – palju kive näkkidele päevitamiseks. Mõnda vast sai silmatud ka, aga haruldast näkilaulu kuulda ei olnud, võib – olla kuivatas palav ilm näkkidel kurgud kinni. Meie leotasime ennast soojas merevees, nii et esialgu ei paistnud kellegi meel selle üle kurb olevat. Kuuma ilmaga peabki merevesi kehale kõige lähemal olema, räägitagu särkidest, mida tahes. Tuletorni rand oli maaliliselt ilus, pika kivimuuliga.

Tagasiteel põikasime sisse Kihnu Jõnni kodukülla, maja enam polnud ja lugu tahvlilt oli kaduma läinud, aga selle teadmatuse võis igaüks kohalikus muuseumis tasa teha. Lisaks merest välja toodud laevatükkidele sai muuseumis näha elusuuruses Kihnu Jõnni ennast, vahatatud kujul muidugi.

Saare pidutsemise stiil oli säilitanud oma traditsioonilise kuju – välikõrtsid asuvad poodide juures, õigemini poodide taga – sealt on külaelul hea silma peal hoida. Uuem kombestik areneb turismitalude ümbruses, kus rahajumala altarile hoolega veeringuid veereb eelkõige turistide taskutest. Vot see on vist ka Kihnule omane, et piir oma ja võõra vahel on väga selge – on kihnlased, mansakad ja turistid. Ääremaa rahvas peabki kokku hoidma, sest seal on vool kiirem ja tõmme mujale tugevam.

Teise päeva õhtupoolik möödus rahulikult viise veeretades, esialgu nö ametlikul moel kooriproovis, seejärel lõkke ääres, aga ikkagi Lauri pilli tuulutusel. Vahepeal oli võimalus end eksitada kohalike kadakate vahele, kus palju muulukaid kasvab ning mis meie reisitoidu vahele väga head olid.

Reede hommikul anti karm käsk oma kola üles ära viia, et pidusaal valmis sättida. Kohalikule rahvale tundus ehk veidi imelik meie pikaldane arusaam: st meie ei loobunud õpitud merehiiu – loitsust, kasutasime seda ikka ja jälle. Aga eks need maismaa inimesed olegi ehk aeglasema taibuga, noja kohalikke kombeid meie ka eriti ei tundnud. Areng oli toimunud trummi osas, mida Jaanus hoolega põristas, aga sel Aafrika trummil oli kõla ka. Ilmselt polnud see rütm või heli merehiiule päris arusaadav, küll reageeris sellele aga pikne, kes ilmselt just seetõttu ööks ja järgmiseks päevaks kohale jõudis ning meie kontserdile väärilise vastukontserdi andis, välgumäng muidugi pealekauba.

Enne kontserti anti paar tundi vaba aega ja et ilm oli ilus, oli see suurepärane võimalus kohaliku kultuurioluga tutvumiseks, noja, kus mujal sa ikka tutvud kui mitte poes. Igatahes sai sammud seatud lähima poe poole.

Meie laupäevaõhtune esinemine oli tantsuline, ma loodan, et selle stiili edasiarenemisest kujuneb pikapeale välja uus koorilauljate liik – kooritantsjad. Proovima ikka peab. Esinemise järel otsustasime kohalikku kultuurimiljöösse sukelduda, Kihnu körtides naised ongi selle peamised kandjad ja talletajad ning vurridena keerlevad kördipaarid pakkusid omajagu silmailu. Siis tuligi välja meie anastajamõtlemine – agiteerisime poisse, et nood kihnlannad tantsima võtaks. Meil kenad siledad poisid, enamik saalis viibivaid kihnlastest niikuinii istusid 75 – kraadise nurga all, arvasime kohaliku olu põhjust teadvat. Aga võta näpust – selgus et selle kördikeerutamise juured on palju sügavamal, kui meie silm ja teadmised seletasid ja et igal pool on omad tantsud. Et sel pikaninalool mitte väga kaugele lasta minna, põrutasime sauna, õigem oleks muidugi öelda, et jorutasime sauna, sest kui koorilauljal vähegi eluvaimu sees, siis vaikusel maad ei lasta võtta. Külateed mööda liikuv ümisev summ oli stiilinäide.

Saunas käis vägev meeskoori lavaproov, kangemad hääled olid juba eemale kosta. Meie pilliduo, Lauri ja Liisa, istus sinna ka maha ja kontsert võis alata. Võimalusi oli mitu: lava peal leiliruumis häält proovida ning sauna eesruumis auru välja lasta. Mõlemad variandid olid väga head. Päris mitu tundi sai proovitud kord üht, kord teistpidi. Kodutee oli veidi pime, kuid tänu küünarnukitundele turvaline, aitäh Riko. Jälle pean meenutama oma vanaema sõnu, kes keelas üksinda metsas ringi konnata: kes teab, mis olevusega võib kokku juhtuda. Ja eks ka Kihnus ole omad eksitajad, seda sai Annika oma nahal tunda. Mingil hetkel olevat talle pähe tulnud, et ta suisa saare teise otsa on jõudnud – ikka sinna majaka juurde, aga siis nõidus lõppenud ning poole tunni pärast oli eksitatu õnnelikult kodus pehme madratsi peal sooja magamiskoti sees.

Laupäevase päeva hommik oli vaiksem kui tavaliselt, sest inimene on oma loomult kontrastiarmastaja, piano ja forte on enamasti ikka kõrvuti, hiljem me muidugi veendusime ise ka, et tegelikult oli see kõik alles ettevalmistus, st et vaikus enne tormi. Hommikune loits toimus kultuurimajaesisel platsil, kus kogu seltskond end päikese poole välja sai sirutada.

Kui meelde tuleb, kirjutan kunagi ehk lõpu ka - või ka mitte, sest tegelikult läheb ju lugu alati edasi, isegi kui tegelased muutuvad.:)

Hoia südant, sest ta mäletab kõike......

Mis oleks ahvatlevam ammukorratud surematusest,
heleda hingevee kristallist,
mõttesosina joobumisest?

Mitte miski.

Ikka alles peab hoidma hingetuld
kõiketeadva südamemõtte jaoks.

On vahest mõistlik sõnu ütlemata jätta,
mind selleks sunnib kaine mõistus - tasakaal.
Ja klouni naeratuses tõde vastu võtta:
vaikus kuldne pole ootaja jaoks.

On tõesti tark vaid see,
kes mõtte suudab võtta
näivalt mõttetu sõnanaeru seest
ning oma ego-mina suudab jätta
ühe siira naeratuse eest.

Jah sõnad võivad olla teravad kui nuga
või vahel heliseda nagu pillikeel,
kuid kui nad öeldud on,
enam me ei luba,
kas ka tõe maiku on neil sees.