Mõtteis armuline rõõmujoov,
ma ootasin sind sellel sompus päeval,
peod eluarmastusest tiined,
hinges suurim lootusjõud.

Sind uni valland, nii kuulsin,
rõõmukihk su aja võitis,
kuid nägu muretut ent ikka näha lootsin,
nii jalutades tund kärmelt tõttis.

Nii ootasin ma aastat kuus,
ei aimanud, et kohustunne sind mu teele tõukas -
nii ühe kaotsilaäinud päeva
ma tuhatkordselt kaotsin veel.

;):):D.....

On naerul miljon õnnenägu

ja õiget tõde polegi,

sest kurbus on ta pärisjagu-

nii varjut-rüütet olegi.



Vaid fööniksil on elunaer,

vast see küll ravida võib hingi -

too kired minema kõik uhaks,

kui laginaga põleb tuhaks.